BNS-i intervjuu Briti Vene eksperdi Mark Galeottiga
TALLINN, 16. mai, BNS - BNS-i välisuudiste toimetaja Erik Eenlo intervjuu Briti eksperdiga Vene julgeolekuteenistuste, organiseeritud kuritegevuse ja luure alal Mark Galeottiga.
Te olete kirjutanud palju Venemaast. Kuidas kirjeldaksite te aasta pärast Vladimir Putini neljanda ametiaja algust Vene presidendina tema režiimi elujõudu?
See on paradoksaalselt tugev, rabe ja oma lõpu poole triiviv. Tugev selles osas, et puudub tõsine väljakutse režiimile ja Putini isiklikule kontrollile selle üle.
Rabe selle poolest, et tal puudub kasvava rahulolematuse ajajärgul vastupanu- ja arenemisvõime. Triivimas selles mõttes, et ma tunnen, et Putin ise on väsinud, suurest osast oma tööülesannetest eemaldunud ja otsimas mingit kombinatsiooni põhiseadusreformist ja usaldusväärsest järeltulijast, mis lubaks tal taanduda riigi igapäevasest juhtimisest.
Mind rabab kõikehaarav tunne ajastu lõpust, mida ma kohtan Moskvas, kus poliitiline eliit suhtub kinnismõtteliselt putinismi loojangusse isegi juhul, kui nad ei ennusta selle peatset saabumist.
Te kommenteerite regulaarselt luureteemasid. Mis olid tagantjärele hinnates endise topeltagendi Sergei Skripali tapmiseks Salisburys korraldatud nurjunud GRU operatsiooni peamised tagajärjed?
See on huvitav küsimus. Mõned hästi informeeritud allikad ütlevad mulle, et seda operatsiooni nähti läbikukkununa ja GRU (Vene sõjaväeluureteenistus - BNS) kannatas selle tõttu. Mina aga ei näe selle kohta tõendeid.
Ma kahtlustan pigem, et Venemaa äärmiselt aktiivse ja agressiivse luuretegevuse kampaania kontekstis aktsepteerib Moskva seda, et iga operatsioon ei saa kujuneda täielikult edukaks. Ma eeldan, et eesmärk ei olnud lihtsalt Skripali tapmine, vaid ka sõnumi saatmine Londonile ja kaugemale, et Venemaa maksab tajutud reetlikkuse eest kätte. Seda arvestades ei olnud operatsioon kindlasti täielik läbikukkumine.
Tõeline tagajärg oli sellele järgnenud rahvusvaheline väljasaatmiste kampaania. Usun kindlasti, et see tabas venelasi üllatusena. Nad ennustasid oma Londoni inimeste väljasaatmist, kuid mitte enamat.
Ma pean seda väga võimsaks õppetunniks: nii nagu NATO kehastab kollektiivset solidaarsust sõjalise rünnaku vastu, peab Lääs demonstreerima sarnast tahet tegutseda solidaarselt ka teiste vaenulikkuse vormide vastu. See on valdkond, kus me oleme minevikus läbi kukkunud.
Kas on sobilik öelda olukorras, kus terendavad Euroopa Parlamendi valimised ja Euroopa Liidu vastased jõud on paljudes liikmesriikides oma positsioone tugevdamas, et sisepoliitika ja selle polariseerumine on praegu peamine tegevusväli, kus Venemaa püüab Läänt nõrgestada ja teeb seda just hübriidsõja vahenditega seda sorti polariseerumist õhutades?
Ma tunnistan, et ma ei ole väljendi "hübriidsõda" kasutamise fänn venelaste praeguse aktiivmeetmete (vene keeles: активные мероприятия - BNS) kampaania kirjeldamiseks, sest see viitab, justkui oleks õõnestustegevuse ja desinformatsiooni taga tõsine sõjalise tegevuse oht.
Ma eelistan "poliitilist sõjapidamist", sest see annab paremini edasi Venemaa kampaania mõtet. Selle eesmärk on just nimelt lõhestada, häirida ja demoraliseerida lääneriike kõigi võimalike vahenditega ja praegu tähendab see tõepoolest keskendumist meie vastuoludele ja nõrkustele.
Selles peitub iroonia, aga ka võimalus: me loome võimalusi Venemaale ärakasutamiseks läbi oma ebaõnnestumiste valitsemises ja poliitikas, kuid samamoodi tähendab see, et nendega tegeledes muudame Venemaa katsed enda vastu suuresti jõuetuks.
Paar aastat tagasi ütlesite Lennart Meri konverentsil paneeldiskussioonis, et peate usutavaks, et Venemaa sisestab ennast ühel või teisel viisil Afganistani sealsete protsesside mõjutamiseks. Kas sellest on mingeid märke?
Moskva juba tegutseb Afganistanis, edendades omapoolseid USA juhitavatest jõupingutustest eraldiseisvaid kõnelusi Talibaniga. Lõppude lõpuks on Venemaa jaoks Afganistanis kaalul praktilised huvid alates radikaalsest islamist oopiumikaubanduseni, aga ta juhindub ka eesmärgist näidata, et on globaalne toimija.
Barack Obama võis kanda Venemaa maha kui "regionaalse võimu", kuid Putini katse taaskehtestada riigi seisundit globaalse võimuna tähendab, et ta tahab sisestada ennast aladele, mis on tähtsad Washingtoni ja vähemal määral ka Euroopa jaoks. Venemaa tahab sellega saada hoobasid kokkulepete sõlmimiseks või vähemalt tõestada, et ei ole ühtegi olulist küsimust alates Põhja-Korea tuumavabaks muutmisest Venezuela kriisini, mida oleks võimalik lahendada ilma Moskvata läbirääkimistelaua taga.
Mis toimub Vene-Valgevene suhetes? Kas Venemaa kardab ajal, kui Sudaanis ja Alžeerias kukutatakse valitsevaid režiime, et sama võib juhtuda Valgevenes?
Ma ei usu, et Moskva kardaks Lukašenko režiimi kukutamist - vähemalt kellegi teise käe läbi. Venemaa ja Valgevene suhted kulgevad tsükliliselt vastasseisust sõbralikkuseni ja praegu oleme esimeses etapis.
Putinil on käsil muud teemad (ja vähesed venelased on huvitatud tihedamast lõimumisest Valgevenega) ning Lukašenko on liiga kaval ellujääja, et praegune nääklus võiks liiga kaugele areneda.
Baltic News Service