BNS-i intervjuu Itaalia Rahvusvaheliste suhete instituudi direktoriga
TALLINN, 10. mai, BNS - BNS-i ajakirjaniku Erik Eenlo intervjuu Itaalia Rahvusvaheliste suhete instituudi direktori Nathalie Tocciga.
Missuguseid arenguid on oodata Süürias ning mis on järgmine peatükk selles sõjas, kui me võtame arvesse asjaolu, et riik on jagatud Lääne, Türgi, režiimi ja Venemaa ning pühasõdalaste kontrolli all olevateks tsoonideks? Missugust rolli saab Euroopa Liit etendada vaenutegevusele lõpu tegemises?
Meeldigu see meile või mitte, Süüria režiim ja selle liitlased Iraan ja Venemaa on Süüria kodusõja juba "võitnud". USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa hiljutised raketirünnakud ainult rõhutasid seda. Küsimus ja risk seisnevad selles, kas sõja lõpp Süürias toob kaasa laiema piirkondliku sõja, milles on vastamisi Iisrael ja Iraan ning mille tulemusena varisevad kokku Liibanon, Süüria ja Iraak.
Kõigist rahvusvahelistest toimijatest on Venemaal suurimad võimed seda stsenaariumit vältida ja ohjata. Ei EL-il ega ka USA-l pole jõudu sellist konflikti vältida. Parim (ja ainus) asi, mida EL saab praegu piirkonna jaoks ja laiemalt teha on päästa Iraani tuumalepe (JCPOA – ühine kõikehõlmav tegevuskava), lõpetades ohtliku lepituspoliitika selle suhtes, mis on lõppastmes Trumpi administratsiooni režiimivahetuse agenda Iraani vastu.
Näib, et nii Saudi Araabia kui ka Iraan on püüdnud kasutada ära araabia kevade põhjustatud Lähis-Ida destabiliseerimist. Nüüdseks on Ar-Riyadi ja Teherani rivaalitsemine muutunud paraku ise Lähis-Ida destabiliseerivaks teguriks. Mida saaks teha, et liikuda suhete normaliseerimise poole kahe vihavaenlase vahel, mis päästaks piirkonna edasisest verevalamisest?
Iraani ja Saudi Araabia olukord on väga erinev. Iraan on kasutanud oskuslikult ja küüniliselt ära teiste tehtud vigu ja jäetud tühimikke piirkonnas (peamiselt USA poolt). Saudi Araabia suhtub närviliselt Iraani vaieldamatusse ülemvõimu ja teeb irratsionaalselt ühe strateegilise prohmaka teise järel (Katar, Hariri, Palestiina, Süüria, Jeemen).
Sellest tulenevalt tahaks Iraan pidada jõupositsioonilt Ar-Riyadiga dialoogi (sellest ka (Iraani välisministri Mohammad Javad - BNS) Zarifi korduvad üleskutsed selleks), kuid Saudi Araabia on selle pakkumise korduvalt tagasi lükanud.
Naiivsed ütleksid, et selle põhjus on saudide lootus, et USA kallutab jõudude tasakaalu piirkonnas nende kasuks (õnn kaasa sellega). Küünikud ütleksid, et Saudi Araabia, kelle vana ühiskondlik leping "maksudeta pole poliitilist esindatust", ei ole enam säilitatav, püüdleb uue ühiskondliku lepingu poole põhimõttel "julgeolek ilma poliitilise esindatuseta". Konfliktileegi õhutamine Iraaniga on tähtis MbS-i (Mohammad bin Salman – Saudi kroonprints) ja Saudi rahva vahelise uue ühiskondliku lepingu tajutava kehtivuse jaoks.
Kuidas te hindate suuresti teie ideedele toetuva (kui ma ei eksi) ja 2016. aastal vastu võetud Euroopa Liidu globaalse strateegia elluviimist? Kuidas saaks EL kasutada maailmaareenil tõhusamalt ära oma majanduslikku ja diplomaatilist kaalukust?
EL-i globaalse strateegia elluviimine on ületanud kaugelt kõigi ootusi, eriti kaitsevallas. 2016. ja 2017. aasta edu (mille krooniks oli alaline struktureeritud kaitsekoostöö ehk PESCO eelmise aasta lõpus) on alles algus. Praeguseks on töö muutunud raskemaks ja selle juures pole vähetähtsad Trumpi valitsuse jõupingutused EL-i õõnestada.
Kui eurooplased suhtuvad strateegilisse autonoomiasse tõsiselt, on praegu aeg seda näidata, seistes ühtselt jagatud huvide eest. Iraani tuumaleppe (JCPOA – ühise kõikehõlmava tegevuskava) päästmine on asi, millest alustada.
Mida tuleb teha, et kalibreerida Lääne kaitsearhitektuuri erinevaid harusid – NATO, EL-I kaitsemõõde ja PESCO, Suurbritannia juhitud ühendekspeditsiooniväed (JEF) – üksteist täiendaval viisil olukorras, kus PESCO on käivitatud ja Prantsusmaa on teinud ettepaneku luua väljaspool EL-i Euroopa interventsioonijõud?
Ma suhtun äärmiselt skeptiliselt mõne liikmesriigi, sealhulgas Prantsusmaa, võimesse viia EL-i raamistikust väljaspool edukalt ellu tõeliselt Euroopa-keskset kaitsealgatust. Tegudeni jõudmiseks tuleb minna sõnadest ja tahteavaldustest kaugemale ning vajalikud on institutsioonid.
Seega on väljakutse teha PESCO-st raamistik, mis stimuleeriks Euroopa kaitsekoostööd ja -kulutusi, tegutsedes viisil, mis hõlbustaks võimalikult suures ulatuses koostööd Ühendkuningriigi (ja teiste EL-i väliste NATO liitlastega), tuues seeläbi kasu ka NATO-le.
Baltic News Service